Paljud inimesed meie ümber tunnevad hirmu vee ees. Ujuma õppimise eelduseks nii lastel kui ka täiskasvanutel on veega hästi kohanemine ehk siis tuleb saada veega sõbraks. Armastan ikka oma õpilastele öelda, et vesi on sinuga siis sõber, kui sina ise oled veega sõber. Järgnevalt jagangi praktilisi näpunäiteid, mis aitavad üle saada veekartusest.
Hirm on täiesti normaalne nähtus, üks meile omastest emotsioonidest, mis tekib meie turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada. Elu on näidanud, et hirmust saab võitu hirmule vastu astudes, mitte selle eest pead liiva alla peites. Siin on oluline see, kuidas seda tehakse.
Kui ujumistundi tuleb inimene, kes pole kunagi pead vee alla pannud, aga esimese asjana sunnitakse teda vette pikali viskama, on see talle muidugi väga õudne kogemus. Mõni laps istub basseini ääre peal ega julge alguses varvastki vette panna, aga juba mõne tunni möödudes söandab vee alla minna, mulle puhuda ning saab koos kaaslastega uut ja põnevat veekeskkonda avastama asuda. Tähtis on hirmude korral teadvustada, mida täpsemalt kardetakse, õppimisel liikuda edasi tasa ja targu, püüdes vältida negatiivseid kogemusi.
Laste puhul kasutame veega kohanemisel (ja hiljem ka edasises õppes) palju mängulisi elemente. Soovitan vaadata ja proovida neid harjutusi veehirmu ületamiseks. Teiste lastega koos vees olemine aitab samuti paljudel hirmudest üle saada. Olen täheldanud, et lastele meeldib üksteist vees matkida: kui üks laps saab näiteks vee all kätelseisu selgeks, siis teised kohe põnevusega proovivad järele teha. Siiski on oluline mitte vee ees hirmu tundvat last liialt survestada, vaid talle tuleb anda aega kohaneda omas tempos. Kogu asja mõte on ju õppija enesekindluse turgutamine, et tekiks usaldus vee vastu.
Lapsevanem saab vee ees hirmu tundvat last aidata ka läbi isikliku eeskuju. Kui Sina lapsevanemana tundud vees õnnelik ja naudid ujumist, siis see positiivne hoiak kandub edasi ka lapsele. Kahjuks näitavad kogemused, et ka vanemate hirmud kanduvad lastele üle. Kui inimene midagi kardab, on ta loomulik reaktsioon seda olukorda vältida, kuigi tegelikult oleks vaja nii-öelda härjal sarvist haarata. Kui Sa ise ennast vees enesekindlalt ei tunne, siis võiksid kaaluda täiskasvanutele mõeldud ujumistunde, kus saan tegeleda Sinuga personaalselt, et võiksite juba peagi lapsega koos ujumas käia ilma kammitsevate hirmudeta.