Ülemisel postkaardil on kujutatud Pirita jõge ja kloostri varemeid aastal 1909 (Tallinna Linnaarhiivi fotokogu). Jäänud oli veel aasta esimeste ujumisvõistlusteni Eestis, mis peetigi Pirita jõel. Väimela ujula avamiseni 1970. aasta kevadel tulnuks aega edasi kerida 61 aasta jagu. Kes rehkendamisega pead vaevata ei viitsi, siis olgu lühidalt öeldud, et Eesti ujumine on nüüdseks 110 aasta vanune, Väimela Tervisekeskus pidas sel aastal tähtsat 50. juubelit. Mis neisse aastatesse mahub ja milline on ujumise tänapäev Eestis?
Pajatusi kaugetest aegadest ja paikadest
Piritat võimegi hellitavalt nimetada Eesti ujumise hälliks, sest lisaks esimestele ujumisvõistlustele Eestis 1910. aastal peeti seal ka esimesed meistrivõistlused ujumises 1919. aasta suvel. Nendest möödus tänavu 101 aastat. Ujumisvõistluste toimumises välistingimustes pole tegelikult ju midagi eriskummalist. Avaveeujujad pole tänapäevalgi soovi avaldanud basseini ümber kolida. Miks nad peaksidki?
Viimast korda võisteldi Eesti meistrivõistlustel välistingimustes 1969. aasta suvel Järvakandis eelsoojendusega välisujulas. Need võistlused toona olid arvult viiekümnendad. Kolm aastat varem toimusid meistrivõistlused Sindis, Pärnu jõel, mis jäid viimaseks looduslikus veekogus. 1969. aasta suvi oli mitmes mõttes tähendusrikas: tähistasime siis üldlaulupidude 100. aastapäeva ning inimkond jõudis esimest korda Kuule.
Võistluskohtade osas on Eesti ujumise ajalugu vähemasti sama kirev kui olümpiamängude omagi. Teatavasti on ujumine olnud kavas kõigil kaasaegsetel olümpiamängudel kohe päris algusest saadik, ent algusaegadel polnud kõik kaugeltki mitte nii täpselt reglementeeritud nagu praegu. Nõnda ujuti eri olümpiamängudel täiesti erinevates tingimustes: 1896. aastal meres, 1900. aastal Seine’i jõel ning 1904. aastal tillukesel järvel. Ka Eesti meistrivõistlusi on peetud eri paigus, muuhulgas näiteks Pirita jõel, Emajõel, Pärnu jõel, Elva Verevi järvel, Haapsalu lahes, Järvakandi välisujulas ja väga erinevates siseujulates.
Märgilise tähtsusega oli Tallinna vanalinnas asuva Kalevi 50-meetrise siseujula avamine 1965. aastal. Ujulakompleksi projekteeris toonane tipparhitekt Uno Tölpus. Kaks aastat hiljem peeti seal juba ka Eesti meistrivõistlusi. Auväärse ajalooga Kalevi ujula on tänaseks renoveeritud ning Eestit silmas pidades on sealses veekeskuses kõige enam vett igapäevaselt kasutuses, ligi 3000 kuupmeetrit.
Uueks meistrivõistluste kohaks on aga saanud meie vabariigi ainuke kõigile nõuetele vastav 50 m siseujula Tartus Aura veekeskuses. Tartus peeti ka 100. Eesti meistrivõistlused ujumises eelmisel aastal. Kalev Spa jääb pealtvaatajatele täna kitsaks. Küll aga on see hea koht sportlastele treeningbaasina, lisaks veel eri kõrgusega hüppetornid, liutorud, saunad, spordiklubi koos aeroobikastuudiotega.
Ujumisest Võrumaal
Väimelasse rajati ujula Väimela Näidissovhoostehnikumi poolt 1970. aastal, kui omaaegsed targad juhid mõistsid 25 m ujula vajadust Võru külje alla. Täna on see Virmar Spordiühingu peamine õppe- ja treeningbaas ning armastatud paik kõigile Kagu-Eesti veesõpradele. Pikka aega oli just Väimela Tervisekeskuse ujula maakonnas ainuke, kuid viimase haldusreformi järgselt “lisandus” maakonda ka varem Põlva maakonda kuulunud Värska Veekeskuse 25 m ujula. Nüüd on siis Võrumaal võimalik ujuda neljal rajal Väimelas ja kolmel Värskas.
50 aastat on ujula jaoks pikk aeg, mille tähistamiseks tekkis mõte korraldada avatud 50 meetri stardid koos ajavõtuga vabalt valitud tehnikas kõigile soovijatele. 13. märtsil, kui oleks pidanud olema just see õige päev maja väärika juubeli tähistamiseks ja tervisekeskuse töökal kollektiivil olid kõikvõimalikud ettevalmistusedki tehtud, vedas saatus aga ootamatu vingerpussi ja maja jäi hoopistükkis suletuks. Põhjust pole tagantjärele raske aimata: ikka koroonaviirus, mis muu! Õnneks said mõned ajad nädala sees varem välja ujutud ja on lootust, et sel sügisel saavad ka ülejäänud soovijad oma võimaluse endast märk maha jätta.
Tänavu, kui möödus 100 aastat ooperilaulja Georg Otsa sünnist, on põhjust rääkida ka tema nime kandvast pikamaaujumise võistlusest, kus kangemad ujuvad üle Tamula järve ja tagasi (2,2 km), aga on ka mitmeid lühemaid distantse. Esimene ujumisvõistlus üle järve ujumiseks toimus 1938. aasta augustis ja selle võitiski Georg Ots. Tänavust osalejate protokolli sirvides jääb silma, et kõige populaarsemal, pikal distantsil sai aja kirja 63 osalejat, neist viis Võrumaalt ja üks Lätist.
Meie Eesti ujumise sangarid
Võistlustel ja võistluspaikadel puudub paraku tähendus ilma võistlejateta. Õnneks jagub meile Eestisse ka neid. Noorem põlvkond ehk ei tea, aga eestlane on tulnud ujumises ka olümpiavõitjaks. Selle vägitükiga sai täpselt 40 aastat tagasi Moskva olümpial hakkama meie oma Ivar Stukolkin, võites siis kuldmedali 4 x 200 m vabalt teateujumises uue Euroopa rekordiga 7.23,50 ja individuaalse pronksmedali 400 meetri vabaujumises. 1982. aasta ujumise MM-il Ecuadoris tuli ta Nõukogude Liidu koondise teatenelikus samuti 4 x 200 m vabalt distantsil USA järel hõbemedalile. Taasiseseisvumise järgselt on vabaujumise sprindidistantsidel parimaid tulemusi näidanud Jana Kolukanova, jõudes pikal rajal olümpial poolfinaali ja MM-il finaali.
Eesti ujujatel on siiani lühiraja Euroopa meistrivõistlustelt õnnestunud tuua 12 medalit. Neli medalit on võitnud nii Indrek Sei kui ka Triin Aljand. Kolm tükki on toonud meile Martti Aljand ning lisaks ühe veel Jane Trepp. Viimasel lühiraja EM-il Šotimaal Glasgow’s jõudis medalile väga lähedale Daniel Zaitsev, keda lahutas 50 meetri liblikujumise finaalis pronksmedalist vaid üks sajandik. Loodame, et lisaks järelkasvule õnnestub rajada juurde ka uusi 50 m siseujulaid, et karmis rahvusvahelises konkurentsis oleks võimalik eestlastel ka tulevikus hästi esineda.